Depp ja tema surnud semu |
"Rummipäevik" ("The Rum Diary", USA 2011, 120 min). Režissöör ja
stsenarist Bruce Robinson. Põhineb Hunter S. Thompsoni samanimelisel
romaanil. Operaator Dariusz Wolski. Osades Johnny Depp, Aaron Eckhart,
Amber Heard, Richard Jenkins, Giovanni Ribisi jt.
Filmi "Rummipäevik" hakati tegema või plaanima juba 1998. aastal, kui Johnny Depp vedeles oma vana semu Hunter S. Thompsoni juures tolle Öökulli rantšos Colorado mägede vahelises orus Aspeni lähedal (kus Hunter püüdis kunagi edutult šerifi ks saada) ja leidis juhuslikult sahtliprahti tuhlates pappkarbist romaani käsikirja.
See oli Hunter Stockton Thompsoni teine romaan. Esimene, "Prints Millimallikas" ("Prince Jellyfi sh"), on siiani välja andmata. "Rummipäeviku" nikerdas gonzo-ajakirjanduse isa Thompson valmis aastail 1959—68, pärast seda, kui ta oli hänginud mõnda aega Puertoriikos ning üritanud spordi- ja niisamaajakirjanikuna tööotsi saada.
Romaan hakkas kirjastuste vahel rändama ning kui kolmkümmend tiiru ja äraütlemist täis sai, pistis noor Hunter teksti kalevi alla. Nüüd, sõber Deppi mahitusel, lubas ta kamraadidel loo uuesti välja pakkuda. Ning et kuuekümneselt oli ta juba tehtud mees ja uut Hunteri teksti oli turule vaja, pakuti romaani eest, mis varem kuhugi ei kõlvanud, 600 000 dollarit. Nii kõva honorari polnud Thompson elu sees näinud, ja raamat ilmus.
Depp aga, kes oli kord "Hirmus ja jälestuses" ("Fear and Loathing in Las Vegas", 1998) juba Thompsonit mänginud, asus asju ajama, et loost fi lm teha. See oli Deppile südameasi ja ta hakkas ise produtsendiks. Ja ei läinudki palju aega, kõigest üksteist aastat, kui film üles võeti (neli aastat pärast Hunteri surma), ja veel kaks aastat, kuni see ekraanile jõudis.
Aga selliste filmidega ongi nii, et kiiret pole. See pole Hollywoodi meinstriim, vaid sõpradevaheline asi. Ka filmi režissööril Bruce Robinsonil pole eriti kiiret olnud, et teha asju, mis ei meeldi, ja on aega olnud valida meeldivaid. Kultusfi lmi "Withnail ja mina" väntas ta 1987. aastal. Pärast seda tegi veel kaks lugu ja nüüd, 65-aastaselt, oma neljanda filmi. Raamat talle lugedes ei meeldinud, aga kui Depp palus stsenaariumi kirjutada, siis ta kirjutas, ja kui Depp palus ka lavastada, siis lavastas.
Ka "Hirmu ja jälestuse Las Vegases" lavastas britt, juba Monty Pythonist tuntud Terry Gilliam. Mulle see kino ei klappinud kohe üldse. Gilliam tegi naljafi lmi, no ehk mingite ühiskonnakriitiliste sugemetega ajaviitepildi. Hunter ajab romaanis justkui teist asja (kuigi sellest, mis asja ta ajab, on väga raske aru saada). Talle endale muide ka see film ei istunud. Intervjuus oli ta viisakas ja ütles, et film on korralik, aga lisas – see pole tema film.
Thompsonil on mingi nostalgia aja järele, kui biitnikud olid veel päris biitnikud ja hipid olid veel romantikud ja idealistid ja ei pannud lihtsalt tuimalt narkotsi. Ise ta pani kirglikult ja kogu elu ja pidas hämmastavalt hästi vastu, alles 67-aastaselt oli organism nii vile ja valus, et Hunter põrutas endale muretult kuuli pähe, jättes maha neli päeva varem kirjutatud kirjakese, mille ajakiri Rolling Stone avaldas pealkirja all "Jalgpallihooaja lõpp" ja mis kõlas nii:
"Mäng on läbi. Pommid otsas. Ja jalutuskäigud. Lõbu läbi. Ja ujumine. 67. See on 17 aastat rohkem kui 50. 17 aastat rohkem, kui ma vajasin või tahtsin. Igav. Olen ikka viriseja. Pole must kellelegi rõõmu. 67. Oled ahneks läinud. Käitu oma eale vastavalt. Rahu – see ei tee haiget."
See polnud muidugi protest pommitamise vastu, ehkki Hunter oli vägagi Iraagi sõja vastu ja poliitika oli ta teine, kolmas või neljas kirg. Vastupidi. Hunteri lemmikajaviide oli plekktünn lõhkeainet täis toppida ja siis ohutust kaugusest selle pihta püssist põmmutada.
Pärast surma soovis ta teha ühe eriti kõva paugu. Projekteeris 47 meetri pikkuse kahuri, millest ta tuhk tuli Öökulli rantšo kohale tulistada. Raha tal selliseks viguriks ei olnud, aga temp tehti ära – sõber Depp lasi kahuri valmis ehitada ja tulistas Hunteri vasta taevast. Deppile oli see lahkumisstiil vägagi meele järele ja ta ütles välja ka oma unistuse – tema põrm tuleks panna viskivaati, millest matustele kogunenud semud tema mälestuseks jooksid.
Aga lähedalasuva Aspeni elanikele hirmus kahur ei meeldinud. Riistapuu tuli tükkideks võtta ja nüüd otsitakse aega ja kohta, et see Hunteri mälestusmärgina kuhugi püsti panna.
Hullule kunstnikule ralph steadmanile (samuti britt), kes on illustreerinud suure portsu Hunteri raamatuid, kirjutas Thompson juba aastaid varem, et ta tunneb ennast ahistatuna, kui tal pole kogu aeg võimalust enesetappu sooritada. Tagauks olgu põgenemiseks kogu aeg lahti. Ja Steadman sai aru, et see pole tühi jutt.
Oma 22 tulirelvaga kodus oskas Hunter enesehaavamise eest hoiduda, tabas ainult vahel möödaminnes mõnda lähikondset, sedasama Steadmani või oma erasekretäri, aga see kõik oli juhus, ja kuigi Thompsonit arreteeriti elu jooksul kümneid kordi, siis selle eest ta kinni ei läinud.
Üks ta tobedaim kriminaalne tegu oli bensujaamarööv Hunteri stiilis. Nimelt röövisid nad semudega üht ja sama bensujaama kolmel õhtul järjest. Oletan, et päeval jõid ja õhtul oli jälle raha vaja. Ja kolmandal korral kukkusid kinni.
Thompsoni ainuke pikem kinniistumine oli vist 17-aastaselt, kui nad olid röövinud viinapoe kassat sellise nõksuga, et paar semu hakkas poemüüjatega kaklema ja selle varjus tõmbas noor Hunter kassasahtli sisuga leelet. Selle pisiasja pärast jäid Thompsonil sooritamata kooli lõpueksamid ja pärast paari kuud istumist astus ta amnestia saamiseks lennuväkke.
Võib-olla Thompsonile kroonus isegi meeldis, sest ta oli armees ligi viis aastat. Siis aga ei suudetud teda seal enam taluda. Hunter virises armeelehes juhtkonna kallal ja leiti, et ta rikub sõdurite moraali mitmel moel, ning ta saadeti viisakal viisil erru. Kahtlustan, et seda ta oligi tahtnud. Ja siis põrutaski kahekümne kahene Thompson Puerto riikosse ning algas periood, millest räägib "Rummipäevik".
Thompsoni jäärapäisusest võib anda aimu see, et soovides õppida korralikult kirjutama, lõi ta kirjutusmasinal (sic!) sõna-sõnalt ümber ernest hemingway "Hüvasti, relvad" ja f. scott fitzgeraldi "Suure Gatsby" – ilma igasuguse kohustuse ja väljundita, käeharjutuseks, eks ole. Mina küll ei usu, et siuke asi paremini kirjutama õpetab.
"Rummipäevik" pole raamatuna ei Hemingway ega Fitzgerald, aga meeldib mulle tekstina ehk rohkemgi kui Thompsoni hiline värk. Noore mehe vunki täis siiras tekst, mis siin ikka rääkida. Isegi tahaksin vahel kirjutada nii nagu noorena, aga see on paraku võimatu.
"Rummipäevik" on lihtsalt lahe lugemine. Ei ole pretensiooni ja Hunter ei tea veel, et ta on hirmus kõva, ega ürita nii väga kellelegi ära panna. No kui just, siis kapitalistlikule ühiskonnale üldse.
Kuhu jäimegi. Jah, ka rummifilm on teisest puust kui Las Vegase film. Film on sirgjooneline, pretensioonitu ja südamlik ja läheb mulle vägagi peale. Minu jaoks on ta sugulane David Cronenbergi "Alasti lõunasöögiga" ("Naked Lunch", 1991).
Mis siin sarnast on? "Alasti lõunasöögis" istub bill burroughs sõpradega Marokos ja paneb narkotsi. Rummis trallib Hunter sõpradega väsimatult rummi juues Puertoriikos. Mõlemad lood on eelmise sajandi keskpaigast ja kesksed tegelased on algajad kirjanikud, kes on depressioonijärgseis Ühendriikides vaesed ning lähevad veel vaesematesse lõunamaadesse eksootikat ja elamusi otsima, ja valdavalt tinutavad seal oma ameeriklastest sõpradega ja kaklevad naiste pärast.
Midagi sarnast on ka fi lmide ülesvõtmise lihtsuses ja esteetikas. Võib-olla tuleb see sellest, et Cronenberg on Kanadast ja Robinson Inglismaalt, neis on väike mäss korrastatud ühiskonna suhtes, kuigi nad on ise ikka vägagi tsiviliseeritud härrasmehed.
Ei hakka filmi ümber jutustama. Piisab, kui öelda, et noor Thompson (filminimega Paul Kemp) paneb viiekümnendate San Juanis ajakirjanikku, joob nagu aam ja hulgub sõpradega ega saa elust ega inimestest aru, aga tasapisi justkui hakkab saama. Ja film näeb välja retro, nagu oleks see tehtud juba hulga aastaid tagasi, mitte eile, ja minu jaoks on see stiili väljapidamine ja väärtus.
Thompsonist aimu saamiseks soovitan lugeda ta enda tekstide kõrvale intervjuusid. Hunteri pahnaposus on raske orienteeruda – nojah, paar tuntumat romaani võib ju kohe välja õngitseda, aga ta on publitseerinud ka pinude viisi ajakirjandust ja kirju ja ega see kõik nii kuldne ei ole. Gonzo-ajakirjandus – kahju, et sest praegu pikemalt rääkida ei jõua – tekkis ju sellest, et Hunter ei saanud tähtajaks toimetajale lubatud ajakirjalugu valmis ja saatis selle asemel oma märkmelehti ja ütles, et see ongi lugu, ja kuna talle oli uhkelt juba ettemakseid tehtud, siis hakatigi seda loba avaldama. Näiteks sellest, kuidas toimetajad Hunterile tehtud ettemaksete või tema hotelliarvetega hädas olid, viidaku see, et toimetaja teadis juba ette, et iga päev tuleb kinni maksta tühjaks joodud minibaar, aga kui arvesse ilmus ka hotellitoas maha põlenud 7500-dollariline sohva (arve, mille Hunter lasi muretult edasi saata, sest raha selle kinnimaksmiseks tal muidugi polnud), siis alles seda veeretas toimetaja tükk aega suus nagu kuuma kartulit.
Aga toimetaja teadis ka, et Hunterilt pole muud välja pigistada kui kirjasõna ja et parematel päevadel teeb ta terast ja mürgist teksti, mis müüb. Nii et tihti maksid toimetajad Hunteri jamad kinni, aga aeg-ajalt andsid ka kinga.
Sõna gonzo tähendab muide itaallastel jobu ja iirlastel meest, kes kõrtsus kõige kauem jaksab juua. Mõlemad passivad Hunterile hästi.
Gonzo-ajakirjandus ehk new journalism on laias laastus ajakirjanduslik lähenemine, kus ajakirjanik on ennast enne sündmuspaika jõudmist juba umbe tõmmanud ja siis tiirutab mööda kuluaare, põhisündmuse juurde tihti ei jõuagi, ja räägib põhiliselt isiklikest kogemustest – näiteks sellest, kuidas ta rokkkontserdil naha peale sai.
Sellest, kuidas ta Hells Angelsi tsikliklubi lähedal elades Inglitelt keretäie sai, kirjutas Hunter muide pika loo ja hiljem raamatu, mis saigi tema läbilöögiteoseks – nii et miks ei oleks ta pidanud püüdma sama lehma edasi lüpsta. Juutuubist võite vaadata, kuidas Hunter ja põrguingel kraaklevad telestuudios, et kuidas selle peksasaamisega ikka tookord oli.
See oli Hunter Stockton Thompsoni teine romaan. Esimene, "Prints Millimallikas" ("Prince Jellyfi sh"), on siiani välja andmata. "Rummipäeviku" nikerdas gonzo-ajakirjanduse isa Thompson valmis aastail 1959—68, pärast seda, kui ta oli hänginud mõnda aega Puertoriikos ning üritanud spordi- ja niisamaajakirjanikuna tööotsi saada.
Romaan hakkas kirjastuste vahel rändama ning kui kolmkümmend tiiru ja äraütlemist täis sai, pistis noor Hunter teksti kalevi alla. Nüüd, sõber Deppi mahitusel, lubas ta kamraadidel loo uuesti välja pakkuda. Ning et kuuekümneselt oli ta juba tehtud mees ja uut Hunteri teksti oli turule vaja, pakuti romaani eest, mis varem kuhugi ei kõlvanud, 600 000 dollarit. Nii kõva honorari polnud Thompson elu sees näinud, ja raamat ilmus.
Depp aga, kes oli kord "Hirmus ja jälestuses" ("Fear and Loathing in Las Vegas", 1998) juba Thompsonit mänginud, asus asju ajama, et loost fi lm teha. See oli Deppile südameasi ja ta hakkas ise produtsendiks. Ja ei läinudki palju aega, kõigest üksteist aastat, kui film üles võeti (neli aastat pärast Hunteri surma), ja veel kaks aastat, kuni see ekraanile jõudis.
Aga selliste filmidega ongi nii, et kiiret pole. See pole Hollywoodi meinstriim, vaid sõpradevaheline asi. Ka filmi režissööril Bruce Robinsonil pole eriti kiiret olnud, et teha asju, mis ei meeldi, ja on aega olnud valida meeldivaid. Kultusfi lmi "Withnail ja mina" väntas ta 1987. aastal. Pärast seda tegi veel kaks lugu ja nüüd, 65-aastaselt, oma neljanda filmi. Raamat talle lugedes ei meeldinud, aga kui Depp palus stsenaariumi kirjutada, siis ta kirjutas, ja kui Depp palus ka lavastada, siis lavastas.
Ka "Hirmu ja jälestuse Las Vegases" lavastas britt, juba Monty Pythonist tuntud Terry Gilliam. Mulle see kino ei klappinud kohe üldse. Gilliam tegi naljafi lmi, no ehk mingite ühiskonnakriitiliste sugemetega ajaviitepildi. Hunter ajab romaanis justkui teist asja (kuigi sellest, mis asja ta ajab, on väga raske aru saada). Talle endale muide ka see film ei istunud. Intervjuus oli ta viisakas ja ütles, et film on korralik, aga lisas – see pole tema film.
Thompsonil on mingi nostalgia aja järele, kui biitnikud olid veel päris biitnikud ja hipid olid veel romantikud ja idealistid ja ei pannud lihtsalt tuimalt narkotsi. Ise ta pani kirglikult ja kogu elu ja pidas hämmastavalt hästi vastu, alles 67-aastaselt oli organism nii vile ja valus, et Hunter põrutas endale muretult kuuli pähe, jättes maha neli päeva varem kirjutatud kirjakese, mille ajakiri Rolling Stone avaldas pealkirja all "Jalgpallihooaja lõpp" ja mis kõlas nii:
"Mäng on läbi. Pommid otsas. Ja jalutuskäigud. Lõbu läbi. Ja ujumine. 67. See on 17 aastat rohkem kui 50. 17 aastat rohkem, kui ma vajasin või tahtsin. Igav. Olen ikka viriseja. Pole must kellelegi rõõmu. 67. Oled ahneks läinud. Käitu oma eale vastavalt. Rahu – see ei tee haiget."
See polnud muidugi protest pommitamise vastu, ehkki Hunter oli vägagi Iraagi sõja vastu ja poliitika oli ta teine, kolmas või neljas kirg. Vastupidi. Hunteri lemmikajaviide oli plekktünn lõhkeainet täis toppida ja siis ohutust kaugusest selle pihta püssist põmmutada.
Pärast surma soovis ta teha ühe eriti kõva paugu. Projekteeris 47 meetri pikkuse kahuri, millest ta tuhk tuli Öökulli rantšo kohale tulistada. Raha tal selliseks viguriks ei olnud, aga temp tehti ära – sõber Depp lasi kahuri valmis ehitada ja tulistas Hunteri vasta taevast. Deppile oli see lahkumisstiil vägagi meele järele ja ta ütles välja ka oma unistuse – tema põrm tuleks panna viskivaati, millest matustele kogunenud semud tema mälestuseks jooksid.
Aga lähedalasuva Aspeni elanikele hirmus kahur ei meeldinud. Riistapuu tuli tükkideks võtta ja nüüd otsitakse aega ja kohta, et see Hunteri mälestusmärgina kuhugi püsti panna.
Hullule kunstnikule ralph steadmanile (samuti britt), kes on illustreerinud suure portsu Hunteri raamatuid, kirjutas Thompson juba aastaid varem, et ta tunneb ennast ahistatuna, kui tal pole kogu aeg võimalust enesetappu sooritada. Tagauks olgu põgenemiseks kogu aeg lahti. Ja Steadman sai aru, et see pole tühi jutt.
Oma 22 tulirelvaga kodus oskas Hunter enesehaavamise eest hoiduda, tabas ainult vahel möödaminnes mõnda lähikondset, sedasama Steadmani või oma erasekretäri, aga see kõik oli juhus, ja kuigi Thompsonit arreteeriti elu jooksul kümneid kordi, siis selle eest ta kinni ei läinud.
Üks ta tobedaim kriminaalne tegu oli bensujaamarööv Hunteri stiilis. Nimelt röövisid nad semudega üht ja sama bensujaama kolmel õhtul järjest. Oletan, et päeval jõid ja õhtul oli jälle raha vaja. Ja kolmandal korral kukkusid kinni.
Thompsoni ainuke pikem kinniistumine oli vist 17-aastaselt, kui nad olid röövinud viinapoe kassat sellise nõksuga, et paar semu hakkas poemüüjatega kaklema ja selle varjus tõmbas noor Hunter kassasahtli sisuga leelet. Selle pisiasja pärast jäid Thompsonil sooritamata kooli lõpueksamid ja pärast paari kuud istumist astus ta amnestia saamiseks lennuväkke.
Võib-olla Thompsonile kroonus isegi meeldis, sest ta oli armees ligi viis aastat. Siis aga ei suudetud teda seal enam taluda. Hunter virises armeelehes juhtkonna kallal ja leiti, et ta rikub sõdurite moraali mitmel moel, ning ta saadeti viisakal viisil erru. Kahtlustan, et seda ta oligi tahtnud. Ja siis põrutaski kahekümne kahene Thompson Puerto riikosse ning algas periood, millest räägib "Rummipäevik".
Thompsoni jäärapäisusest võib anda aimu see, et soovides õppida korralikult kirjutama, lõi ta kirjutusmasinal (sic!) sõna-sõnalt ümber ernest hemingway "Hüvasti, relvad" ja f. scott fitzgeraldi "Suure Gatsby" – ilma igasuguse kohustuse ja väljundita, käeharjutuseks, eks ole. Mina küll ei usu, et siuke asi paremini kirjutama õpetab.
"Rummipäevik" pole raamatuna ei Hemingway ega Fitzgerald, aga meeldib mulle tekstina ehk rohkemgi kui Thompsoni hiline värk. Noore mehe vunki täis siiras tekst, mis siin ikka rääkida. Isegi tahaksin vahel kirjutada nii nagu noorena, aga see on paraku võimatu.
"Rummipäevik" on lihtsalt lahe lugemine. Ei ole pretensiooni ja Hunter ei tea veel, et ta on hirmus kõva, ega ürita nii väga kellelegi ära panna. No kui just, siis kapitalistlikule ühiskonnale üldse.
Kuhu jäimegi. Jah, ka rummifilm on teisest puust kui Las Vegase film. Film on sirgjooneline, pretensioonitu ja südamlik ja läheb mulle vägagi peale. Minu jaoks on ta sugulane David Cronenbergi "Alasti lõunasöögiga" ("Naked Lunch", 1991).
Mis siin sarnast on? "Alasti lõunasöögis" istub bill burroughs sõpradega Marokos ja paneb narkotsi. Rummis trallib Hunter sõpradega väsimatult rummi juues Puertoriikos. Mõlemad lood on eelmise sajandi keskpaigast ja kesksed tegelased on algajad kirjanikud, kes on depressioonijärgseis Ühendriikides vaesed ning lähevad veel vaesematesse lõunamaadesse eksootikat ja elamusi otsima, ja valdavalt tinutavad seal oma ameeriklastest sõpradega ja kaklevad naiste pärast.
Midagi sarnast on ka fi lmide ülesvõtmise lihtsuses ja esteetikas. Võib-olla tuleb see sellest, et Cronenberg on Kanadast ja Robinson Inglismaalt, neis on väike mäss korrastatud ühiskonna suhtes, kuigi nad on ise ikka vägagi tsiviliseeritud härrasmehed.
Ei hakka filmi ümber jutustama. Piisab, kui öelda, et noor Thompson (filminimega Paul Kemp) paneb viiekümnendate San Juanis ajakirjanikku, joob nagu aam ja hulgub sõpradega ega saa elust ega inimestest aru, aga tasapisi justkui hakkab saama. Ja film näeb välja retro, nagu oleks see tehtud juba hulga aastaid tagasi, mitte eile, ja minu jaoks on see stiili väljapidamine ja väärtus.
Thompsonist aimu saamiseks soovitan lugeda ta enda tekstide kõrvale intervjuusid. Hunteri pahnaposus on raske orienteeruda – nojah, paar tuntumat romaani võib ju kohe välja õngitseda, aga ta on publitseerinud ka pinude viisi ajakirjandust ja kirju ja ega see kõik nii kuldne ei ole. Gonzo-ajakirjandus – kahju, et sest praegu pikemalt rääkida ei jõua – tekkis ju sellest, et Hunter ei saanud tähtajaks toimetajale lubatud ajakirjalugu valmis ja saatis selle asemel oma märkmelehti ja ütles, et see ongi lugu, ja kuna talle oli uhkelt juba ettemakseid tehtud, siis hakatigi seda loba avaldama. Näiteks sellest, kuidas toimetajad Hunterile tehtud ettemaksete või tema hotelliarvetega hädas olid, viidaku see, et toimetaja teadis juba ette, et iga päev tuleb kinni maksta tühjaks joodud minibaar, aga kui arvesse ilmus ka hotellitoas maha põlenud 7500-dollariline sohva (arve, mille Hunter lasi muretult edasi saata, sest raha selle kinnimaksmiseks tal muidugi polnud), siis alles seda veeretas toimetaja tükk aega suus nagu kuuma kartulit.
Aga toimetaja teadis ka, et Hunterilt pole muud välja pigistada kui kirjasõna ja et parematel päevadel teeb ta terast ja mürgist teksti, mis müüb. Nii et tihti maksid toimetajad Hunteri jamad kinni, aga aeg-ajalt andsid ka kinga.
Sõna gonzo tähendab muide itaallastel jobu ja iirlastel meest, kes kõrtsus kõige kauem jaksab juua. Mõlemad passivad Hunterile hästi.
Gonzo-ajakirjandus ehk new journalism on laias laastus ajakirjanduslik lähenemine, kus ajakirjanik on ennast enne sündmuspaika jõudmist juba umbe tõmmanud ja siis tiirutab mööda kuluaare, põhisündmuse juurde tihti ei jõuagi, ja räägib põhiliselt isiklikest kogemustest – näiteks sellest, kuidas ta rokkkontserdil naha peale sai.
Sellest, kuidas ta Hells Angelsi tsikliklubi lähedal elades Inglitelt keretäie sai, kirjutas Hunter muide pika loo ja hiljem raamatu, mis saigi tema läbilöögiteoseks – nii et miks ei oleks ta pidanud püüdma sama lehma edasi lüpsta. Juutuubist võite vaadata, kuidas Hunter ja põrguingel kraaklevad telestuudios, et kuidas selle peksasaamisega ikka tookord oli.